Kui aga edasi minna sealt, kust eelmine kord pooleli jäi, siis viimased päevad Taanis möödusid mõnusalt ja rahulikult. Remii (Mae poja) tahtis meiega hullult Wiid (videomängu) mängida ning kui me lõpuks nõustusime, siis lõppes asi sellega, et Remii pidi pealt vaatama, kuidas suured tüdrukud omavahel poksivad ja üksteise võidu rallivad. Peame tunnistama, et see oli kõva trenni eest ja väga adrenaliinirikas. Põhimõtteliselt nii mööduski terve üks päev, mitte-midagi-tehes. :)
Järgmine hommik läks juba lennuk, nii et ärkasime varakult ja siis rongiga lennujaama. Pärast tundi aega järjekorras seismist ning lõpuks check-in'i jõudes saime teada, et me ei saagi seda enne teha, kui meil pole aadressit, kus esialgselt USAs peatume. Muidugi ei olnud me seda varem välja uurinud, nii et meil oli vaja väga kiiresti saada kuskilt ükskõik millise Miami hotelli aadress. Vastasel korral oleks saanud jälle rõõmsalt oma kohvritega järjekorra lõppu minna. Saime õnneks aadressi ja siis oli kord kohvrite kaalumise käes. Piirang oli 23 kg ning Külli kohver, kuhu ta ise sisse mahtus, kaalus täpselt 23,3 kg. Viuh.
Lennukisõit, nagu juba öeldud, kestis Kopenhaagenist Washingtoni 8 imepikka tundi. Selle vahemaa lendasime SAS-iga ning Washingtonist Miamisse United Airlines-iga. Õnneks oli söök pikemal sõidul päris hea ja iga inimese eesistme küljes oli ekraan, kust sai valida erinevate filmide, muusika ning mängude vahel. Sealt sai valida ka lennuki küljes oleva kaamera vaatamise, kust sai jälgida lennuki õhkutõusu ja maandumist. Muidu oli kõik täitsa tip-top, aga poolteist tundi enne maandumist teatas piloot väga segases inglise keeles, et Washingtoni ümbruses on väga halb ilm, mistõttu maandumine võib võtta natuke kauem aega. Meil poleks olnud midagi natuke kauema maandumise vastu, aga ta jättis mainimata selle, et kogu järgnev lennusõit möödub rappudes ja õhuaukudega. Poolteist tundi raputamist ja turbulentse ei ole just eriti tore ning tagatipuks oksendas eesolevas reas üks väike laps oma kõrvalistuja täis. See hais ei lähe vist iialgi meelest... Pärast maandumist kõikus maapind jalge all nii mis hirmus ning mõte sellest, et paari tunni pärast peab uuesti lennuki peale minema ja võbolla kõik selle sama uuesti läbi tegema, oli õuuuuudne. Aga saime hakkama. :)
Miamisse jõudes oli meil lennujaamas vastas Editi sõber Tal, kes esimestel päevadel võõrustas meid oma kodus. Tema ja ta perekond on pärit Iisrealist, niiet oleme õppinud ka mõned sõnad heebrea keeles. Üldse on Miamis väga vähe kohalikke elanikke, enamjaolt elavad siin hispaanlased ning hispaania keelt kuuleb igal pool. Inimesed on väga sõbralikud ja abivalmid - poodides ja kohvikutes küsivad inimesed, et kust me pärit oleme, mida Miamis teeme ja kas nad saavad meid kuidagi aidata. Kõik on väga imestunud, et Eestis räägitakse eesti keelt, sest nii väiksel ja tundmatul riigil ei ole ju ometi oma keelt. :)
Esimesel päeval kohanesime ajavahega ja üritasime selle kohutavalt päikselise ilmaga kuidagi toime tulla. :P Peab ära mainima, et siin on nii öösel kui päeval 30 kraadi ringis sooja ning vahepeal sajab sooja vihma, mis on väga hea värskendus. Esimesel päeval saime ka sõna otseses mõttes väga füüsiliselt valusa kogemuse osaks. Kes oleks osanud arvata, et kabrioletiga kiirteel 135-ga sõitmine ei olegi kuigi lõbus tegevus. Olime kolmekesi pressitud tahaistmele, kus oli väga kitsas, ja kuna kiirus oli nii suur, siis juuksed pidid peast ära lendama ja tuul peksis neid vastu nägu.
Aga me üldse ei kurda! :)Teisel päeval käisime oma uue neighbourhoodiga tutvumas ja tegime esimese rannakülastuse. :) Päikest siin väga võtta ei saa, sest nii kuum on..aga päike võtab ise meid. Palju mõnusam on ookeanis sulistada, vesi on väga soe ja rannad (need, kuhu sattunud oleme) puhtad. Õhtul käisime Hard Rockis, mis on nö linnaosa, kus on koos palju klubisid ja pubisid.
Ja juba kolmandal päeval leidsime endale väga mõnusa korteri, mis asub Miami parimas piirkonnas - South Beachil. See on kööginurga ja riietuskapiga (mis on pigem nagu väike eraldi ruum) ühetoaline korter. Rand on siit kahe minuti kaugusel ning kui ei viitsi päris kahte minutit kõndida, siis võib ka basseini hüpata.
Ühesõnaga, elu on ilus, ilm on hea ja nüüd on vaja veel ainult tööd leida! :)
Külli, Kati, Liisi
No comments:
Post a Comment